1.09.22

Elanikke: 131 inimest (1.09.2022 aasta andmetel)

Veebileht: Jägala küla 

Külavanem: Toomas Kahu

 

Jägala küla asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Jägala jõe ja Piibe maantee ääres ning hõlmab ka endise Tammiku küla ja seal asuva Jägala metskonna keskust. 

AJALUGU

Esmakordselt on Jägalat mainitud 1241 (Jakawoldal) ja mõis (Jaggowall) oli olemas juba 1424. aastal. Jägala linnus on üks Eesti suuremaid linnuseid (õuepindala 2,7 ha). Linnus asub jõe paremal kaldal ning jääb mererannast umbes ühe kilomeetri kaugusele. Linnuse väljakaevamised toimusid 1920. a. (A. Spreckelsen) ja 1923. a. (A. M. Tallgren). Seal on meie ajaarvamise eelse III aastatuhande teisel poolel olnud neoliitiliste kalastajate-küttide asulakoht.  Linnusena kasutati seda arvatavasti juba I aastatuhande algussajandeil. Jägalast on leitud ka seni Eesti alal ainus pronksist sõrmiksõlg, mis on siia toodud tõenäoliselt VI sajandil Dnepri veeteede kaudu antide juurest.

Tammikul töötas aastatel 1909 - 1971 Põhja Paberi- ja Tselluloosivabriku rajatud puupapivabrik.

 

Jägala mõis

Jägala mõis (saksa k Jaggowal) pärineb keskajast, mil ta kuulus Tallinna piiskopile. Kõige varasemad teated mõisast pärinevad 1424. aastast. Mõis on käinud käest-kätte: 17. sajandil kuulus see de la Gardie'dele, hiljem aga Scheidingutele. Põhjasõja järgselt oli Jägala de la Gardie'de pärijate valduses, hiljem sai sellest aga kroonumõis. 1731. aastal ostis mõisa Hermann Johann Bohn, 1747. aastal  aga Adam Johann von Brevern. Von Brevernite suguvõsa kätte jäigi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisasüda ehitati välja 18. sajandi keskpaigas ja teisel poolel. Tõenäoliselt aastatel 1750-80 püstitati mõisa väike murdkelpkatusega ühekorruseline barokne peahoone. Peahoone lähedusse püstitati ka hulganisti kõrvalhooneid. Need ei paiknenud erandlikuna mitte peahoone esise auväljaku ümbruses, vaid peahoone läheduses üsnagi korrapäratult paigutatuna. 

Peahoone esise ringi vastaskülge (põhjapoolset külge) piiras Jägala jõgi, mille kaldalt kulges veel 18. sajandil läbi Piibe maantee trass. Avar park paiknes erandlikuna mitte mõisahoone taga, vaid tema parempoolses otsas (lääne pool).

Võõrandamisjärgselt kolis 1920tel aastatel mõisasüdamesse Eesti Kaitsevägi. Jägalast sai Eesti vabariigi lennuväebaas. Eesti vabariigi ajal oli Jägalas Eesti relvajõudude Jägala laager, mis muudeti saksa okupatsiooni ajal Kalevi-Liiva koonduslaagriks. Kalevi-Liiva on paikkond Kaberla - Kaberneeme maantee lähedal, tuntud ka Pikanõmme luiteseljandikuna (pikkuseks 27 meetrit). 

Teise maailmasõja järgselt asus mõisas Nõukogude Armee Kõrgem Poliit-Ehituskool, mille tarbeks püstitati nii mõisasüdamesse kui selle lähedusse massiliselt uusehitusi. Ka praegu asub mõisasüda kaitsevägede suletud maa-alal. Kümmekond aastat peale Eesti taasiseseisvumist asutati mõisas Kalevi pataljon, mis hiljem aga likvideeriti.

Alates septembrist 1942 kuni hilissuveni 1943 hukkasid saksa fašistid ja nende käsilased Kalevi-Liival (tollal Jägala polügooni kuuluv suletud alal) ligi 6000 NSV Liidu, Poola, Austria, Prantsusmaa jm riigi kodanikku. 1961. aastal avati siin mõrvatud inimeste mälestuseks mälestussammas.