Keskkonnaamet annab nõu, kuidas võõrnälkjate ohjeldamiseks aed muuta neile võimalikult ebasobivaks elupaigaks.

Vähenda nälkjate meelisvarjepaiku (niisked ja varjulised kohad):
Korrasta põõsaste alused ja igasugused servaalad.
Kontrolli üle kompost. Kui kasutad aiajäätmete jaoks siiani avatud kompostihunnikut, kaalu võimalust asendada see suletud kompostriga.
Eemalda risu- ja lehehunnikud. Kui avastad juhtumisi siili või jänesepoja, lase tal rahus oma varjepaigas edasi olla.
Võimalusel väldi multši kasutamist. Kui see pole võimalik, eelista põhu- või heinamultši asemel koredat koorepuru. → Arvesta, et see ei pruugi nälkjaid ikkagi eemal hoida.

Abi võib olla füüsilistest tõketest: näiteks roostevabast profiilmetallist väljapoole painutatud servadega teotara: nälkjad ei suuda ületada profiili, millel on kaks järjestikuse teravnurgaga painet.

Lihtsam on kaitsta taimekastides ja pottides kasvatatavaid taimi. Samuti on nälkjatel keerulisem ligi pääseda riputatud pottidele.

Aiapidajana otsustad sina ise, mil määral plaanid hoida ala hooldatuna ja mil määral looduslähedasemana, et soodustada nälkjate looduslikke vaenlasi.

 Soovitame hoida või vajadusel luua elupaiku nälkjate looduslike vaenlastele – mardikatele, lindudele, siilidele, kahepaiksetele jt. Näiteks veesilm, palgihunnik, lamapuit, põõsastik, suured kivid, kõrge taimkattega ala ümbruskonnas pakuvad peavarju ja toitumisalasid mardikatele (jooksiklased), lindudele, siilidele, kahepaiksetele ja teistele nälkjate looduslikele vaenlastele. Nad vähendavad nii munade kui roomavate nälkjate arvukust oluliselt, seega on nende soodustamine pikaajalises vaates oluline.

Loe lähemalt võõrnälkjate kohta Keskkonnaameti kodulehelt: https://keskkonnaamet.ee/elusloodus-looduskaitse/voorliigid/voornalkjad