Selle aasta 28. juulil on  Arvo Saarepera 100. sünniaastapäev. Olen väga tänulik Kostivere rahvale – Toivo Haavel, Ivi Kappelmann, Eve Laanejõe, Kai Mets, Tiit Mets, Koit Männik, Mare Oopkaup, Tiina Rämmeld, Mare Treiberg ja Leili Trisberg – kellega koos meenutasime minu isa Kostivere aega Kostivere mõisas.

Reet Remmel,
Arvo Saarepera tütar

Kuueteistkümne aasta jooksul – 1965 kuni 1982 – kogunes igal teisipäeval kell 14 Kostivere vanasse mõisamajja, toonasesse sovhoosi kontorisse, paarkümmend inimest, et arutada plaane, mida nõudis ligi 500 töötajaga majapidamine. Kord, kui kõik olid juba kogunenud ja direktor Arvo Saareperat nähti liginemas, hüüdis keegi: „Näe, vana hunt ise ka!" Selle peale pahvatasid kõik naerma. Hunditunniks see nõupidamine jäigi ja nii kutsus seda Vana Hunt ise ka.

Tollal rippusid sovhoosid (erinevalt kolhoosidest) tugevasti riigi lõa otsas
Inimeste elujärg sõltus sovhoosi edukusest, seega limiitidest, telefoniõigusest, parteilisest käsuliinist, vildakast plaanimajandusest, kus näiteks papinaelte limiiti anti sundkorras 50 aastaks, aga koolimaja või lasteaeda ehitada ei lubatud, sest Moskva ja selle käepikendus määras ehituse rajooni teise otsa. Et lapsed peaksid kooli jõudma 100 kilomeetri taha, see ei huvitanud ülemusi.

Kuna teemasid oli seinast seina – külvist, lõikusest, aiandusest, maaparandusest, loomakasvatusest, prügiveost, defitsiitsete limiitide hankimisest söökla varustamise ja matuste pidamiseni välja, siis probleemidest puudust polnud.

Hunditundi, kus lahendati päevaküsimusi ja peeti plaane, ohjas Vana Hunt Arvo Saarepera
Rahvas kutsus teda lihtsalt Saareperaks. Aga omamoodi hunt ta oligi. Teda on iseloomustatud kui autoritaarset, täpset, kõva sõnaga, kirglikku, eetikasirget meest, kel küll vahel karm sõnavara, aga ka nali ja huumor olid alati omal kohal.

Kord olid šefid tööpäeva lõppedes autokasti kaasa haaranud küll põlletäie kartuleid, kapsapea, mõni lausa mõne tööriista. Saarepera kamandas kõik kastist maha ja käskis pihta pandud asjad lagedale tuua. Nii jäigi. Kellelgi, ka oma inimestel, ei tulnud mõttessegi midagi varastada, kuigi see oli nõukogude aja omamoodi lahutamatu osa. Ka tööpäeva alguse kella tunti, keegi ei loivanud kohale hilinedes. Tööd tehti kirega. Kui ilmad nõudsid ja lubasid, võtsid kombainid vilja ka tuledega peaaegu öösel, kui aga saabus ootamatu külm, olid ka ehitusmehed ja raamatupidajad porgandeid korjamas.

Oma inimesi Saarepera hoidis ja kaitses. Kord taheti osakonna juhataja teha vastutavaks lehma surma eest. Asi läks kohtusse ning kohus tahtis temalt lehma raha välja nõuda. Saarepera asus kaitsele: õnnetu lehma surma põhjus võis peituda sajas muus asjas kui vales väetises, teised lehmad ju ei andnud otsi. Tookord lahing võideti.

Kord tulid sanitaarepidemioloogia jaama venelannadest prouad reovee puhtust kontrollima. „Puhas!" ütles Saarepera, „Andke pudel, kohe joon siitsamast." Naised lausa röögatasid: „Ei tohi!" Selge see, et noor mees oleks nende silma all otsad andnud. Kuraasi Saareperal jätkus.

Sovhoos oli nagu suur pere
Ja see pere vajas ka lõõgastust. Probleemiderohke majapidamise kõrval oli Saarepera suur kirg ehitamine. Ja mitte lihtsalt ehitamine, kuigi tema eestvõttel rajati tehnika viimase sõna järgi kaks suurfarmi, vägev katlamaja, kerkisid uus töökoda, uus lasteaed, ehitati kool täismõõtmes võimlaga, kuus uut elamut ja alustati ühepereelamute ehitamist, millest sai valmis neli.

Saarepera südamesoov oli aga alles hoida väärtuslikku, mida nõukogude kord püüdis iga hinna eest kustutada ja lagastada. Neid juhte, kes söandasid taastada vanu mõisahooneid, ajalooväärtusega muistiseid, polnud toona palju. Ja Saareperalgi rippus seetõttu nö mõõk pea kohal.

Maardu mõisas tegutses algkool, kuid see suleti. Katus oli sisse kukkumas ning hoonet oleks oodanud sama saatus, mis sadu teisi mõisaid – tänaseks poleks järel kivihunnikutki. Maardu mõisa renoveerimine, mida tehti suures osas ühiskondlikus korras, polnud mitte ainult saavutus, see liitis inimesi. Mõisas peeti pidusid oma rahvale, kuhu mõnigi traktorist tuli elu esimeses tumedas ülikonnas ning lüpsjad kõrgete kontsadega ja pidukleidis. Kuna rahvast oli majandis palju, siis peeti päevas mitu pidu: kohtusid kõikide osakondade töötajad, kes muidu üksteist poleks tundnudki. Tantsiti, tehti kõrge kontsa võidujooksu, veeti köit.

Armastusega renoveeritud Maardu mõis
Seal oli toona talveaed ja korrastatud park tiikidega, kuid hiljem läks mõis ihaldusväärse pärlina Eesti panga valdusse. Selle tehingu tegi juba Kostivere sovhoosi likvideerimisel Tallinna Näidislinnuvabrik, kelle omanduseks mõis oli saanud.

Saarepera ajal renoveeriti ka Kostivere ja Haljava mõisad
Nõukogude tava kohaselt olid mõisatest saanud peaaegu et ühiselamud, sinna paigutati pered. Kostivere mõisa teine korrus oli tervikuna töötajate elupaigaks, esimesel korrusel oli sovhoosi kontor.

Renoveeriti ka Lundu (Koogi) vesiveski, mida rahvasuus kutsuti jahilossiks. Igaüks oma loo ja ajalooga, mis annaks eraldi raamatu mõõdu välja.

Kes toonaseid olusid teavad, mõistavad, et sedasorti huvi „kodanliku igandi" elustamise vastu tekitas probleeme igast kandist: kust saada materjale, kuidas taastada ajalooväärtusega detaile jpm. Ligipääs saadi ka näiteks ajaloomuusemi säilikuteni, et joonistada maha kunagine von Dehnide suguvõsa vapp, et see mõisa peaukse kohal taastada. Kahtlemata tekitas sedasorti tegevus ka lihtsalt kadedust. Julgust oli vaja. Aga nagu Arvo Saarepera vend Koit on meenutanud, köitsid Arvot juba poisist peale „suured asjad".

Arvo Saarepera kõige suurema asja võiks aga kokku võtta tema enda sõnadega: „Eesti eest!"
Nii ta astuski 17-aastase poisina vabatahtlikuna 1943. aasta aprillis Eesti Leegioni. Saksa sõjavägi, Narva lahingud, haavatasaamine, vangilaager Maardus – kõik see rippus tema pea kohal. Kui ta 1946. aastal tahtis astuda Tartu ülikooli arstiteadust õppima, oli talle öeldud, et saksa sõjaväe tõttu sobib ta ainult sõnnikut laotama.

Üks kirg oli Saareperal veel – jahindus
Arvo tegeles ka jahinduse arendamisega. Jahil käis Arvo elu lõpuni, trofeede hulgas kümned sarved,  metsseakihvad, tedrekukest tehtud topis, karu koljuluu koos kuuliga –see kuulus rariteetide hulka. Tegelikult kuulus tema hing kokku loodusega, ta elas tasakaalus nii floora kui faunaga, hoolis, haris ja arendas, pidas jahti – mõõdutundega.

Pärast Kostivere sovhoosi liitmist Tallinna Näidislinnuvabrikuga ei jäänud ta norutama, ehkki elutöö oli võetud. Eesti vabanemine oli vanale patrioodile uue elu algus. Ta oli kahe vallavolikogu liige (Anija ja Kehra), tegutses Vabastatud Sõjameeste ning Vigastatud Sõjameeste Ühingus. Ka pärast pensionile jäämist oli Arvo endiselt aktiivne.

Arvo Saarepera kirevast elust on ERRi arhiivis säilinud mitu intervjuud (autoriks Lembit Lauri), huvilistele netis leitavad, need on aga teise teema jutud.

Fotot: Arvo Saarepera (erakogu).

Päisefotol renoveeritud Maardu mõis.
 

Artikkel ilmus augustikuu Jõelähtme vallalehes.