Minu vahetusaasta lugu algas juba 2016. a., mil sattusin vaatama norrakeelset sarja "Skam", millest sai minu lemmiksari. Kolm aastat hiljem tegin otsuse õppida norra keelt ja ma ei ole veel lõpetanud. Mida kaugemale jõudsin, seda rohkem indu ja motivatsiooni sain.
2019. a. viibisin klassiga nädala Iirimaal, kus õppisime inglise keelt. Pärast seda reisi olin kindel, et tahaksin veel reisile minna, aga veel kauemaks ja ka mõnda teise riiki. Kui sain vanematelt teada, et see on päriselt minu jaoks võimalik, osutus minu valikuks kõhklematult Norra.

Vahetusaastale tahtsin minna, et saada selgeks norra keel, tutvuda uue kultuuriruumiga ning kohtuda uute inimestega. Soovisin keskkonnamuutust ja vaheldust mõnevõrra üksluisele elule. Tahtsin iseseisvuda ning samas tunda ka veidi abitust – ma ei teaks koha peal mitte kedagi ja algus oleks kindlasti raske.

Unistus realiseerus 2021. a. augustis
Minu vahetusaasta esimesed neli kuud möödusid Norras, Hamari linnast 15-minutise sõidu kaugusel põldude vahel. Detsembris tuli aga pere ja kooli vahetada ning sattusin siis Hamarist 40 minuti kaugusele jäävasse Hernese külla.

Oma esimeses koolis tutvusin vahetusõpilasega USAst, üksikemaga pere võttis mu kiirelt omaks. Sain nende kaudu käia palju reisil, mida mu vahetuspere endale lubada ei saanud. See osutus mu lemmiktegevuseks terve aasta vältel. Käisime Kesk-Norras Trondheimis, lõunas Kristiansandis, läänes Stavangeris, Rootsis Göteborgis jpt. Autosõitudel ei tohtinud kordagi magama jääda, sest muidu jääksin ilma vaadetest imeilusatele mägedele ja fjordidele, mida nägin ju esimest korda. Minu lemmikuks osutus Lõuna-Norra koos oma ainulaadse paadikultuuriga – isegi poodi sõideti paadiga!

Keeloskusega mul probleeme ei tekkinud,
sest õppisin norra keelt juba mõned aastad enne Norrasse saabumist. Keeleoskus ei olnud nõutud, aga andis mulle eelise: sain rääkida esimesest päevast alates norra keeles ja peaaegu täies mahus võtta osa ka koolitööst. Arvasin, et koolid on sarnased Eesti koolidega, aga sain hoopis kerge kultuurišoki. Käisin Eestis 11. klassis, aga Norra mõistes 12. klassis – nemad õpivad koolis 13 aastat. Kogu õppetöö toimus arvutites ning õpetajad tihtipeale ei kontrollinudki, mida arvutites tehti. Tund kestab 90 minutit ning vahetund 10 minutit – pikkade tundidega harjus siiski kiiresti ära, kuna norralaste õppetempo on eestlastega võrreldes veidi aeglasem.

Norras on antud õpilastele võimalikult palju vabadust valikainete osas
Olid tunnid, mis olid klassiga koos, nagu kehaline kasvatus, norra keel ning ajalugu ja  ka ülelennulised valikained: prantsuse keele ja matemaatika raskusastmed ning kolm vabalt valitud ainet.  Esimeses koolis olid valikuteks ajalugu ja filosoofia, sotsioloogia ja sotsiaalantropoloogia ning kommunikatsioon ja kultuur. Teises koolis sain viimasega jätkata kuid teised pidin inglise keele ning psühholoogia vastu ära vahetama. Koolides on palju erinevaid suundi nagu näiteks mehhaanika-, juuksuri- ja interjöörisuund jpm. Vahetusõpilased pannakse n-ö ülikoolisuunda – sinna lähevad õpilased, kes ei ole veel kindlad, mida nad tulevikus teha soovivad või tahavad minna peale keskkooli ülikooli. Erinevad valikud ja suunad ongi suur pluss Norra koolisüsteemis, millest Eesti koolidki saaksid mingil määral õppust võtta.

Vahetusaasta avardab silmaringi

Norras olles igatsesin enim eestlaste „külmust" – soojemate inimeste ühiskond toob kaasa ka rohkem sotsiaalseid ootuseid. Eestis on kergem lihtsalt eksisteerida: ei pea nii palju teretama ega naeratama. Igatsesin ka oma sõpru ja koduloomi. Koduigatsust mul üllataval kombel väga ei tekkinud – tavaliselt vahetusõpilastel ju see tekib. Vahetusaasta jooksul õpib palju enda kohta ning leida endale sõpru koguks eluks. See on eneseületus, mis tuleb kasuks terveks eluks ja mida soovitan kõigile, kes vähegi või salaja soovivad seda kogeda!

Iti Mari Pillesson

Foto: erakogu