Aeg on ainus, mis alati kiirustab…

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, kõlab tuntud ütlus. Nii tahaksin ka mina, et minevikule rohkem tähelepanu pöörataks. Mida kaugemale tagasi, seda hõredamaks jäävad read – mõni lehekülg jääb päris tühjaks, sest aeg on oma töö teinud ja paljud lood kadunud.

Tänane maailm areneb väga kiiresti. Inimese tegevus hävitab iga päev tükikese meie minevikust. Loodan, et nii mõnigi leiab siit Koogi küla minevikust midagi huvitavat. Mälestused kulgevad igavikku – elutee vaid hauani.

Minu vanaisa ja vanaema elasid terve elu Jägala jõe ääres, Liiva talu valmis aastal 1928 Koeralooga silla juures. Minu ja mu õe koolivaheajad möödusid vanavanemate juures, siit ka minu mälestused Koogi külast.

Koogi küla muutlikud ajad ja teenused

Koogi küla kuulus kunagi Raasiku vallale, 14.10.1922 viidi see üle Jõelähtme valda. Ühendatud Jõelähtme vald alustas tegevust 01.01.1939 (vallavanem Tõnu Härt). Koogil on olnud minu elu jooksul kauplus – Koogi pood, Jägala Tarvitajate Ühistu alustas tegevust aastal 1929. Kaupluse majas oli ka pagaritöökoda, kus oli pagariks Voldemar Toom. Oi, kui hea oli sooja leiba osta!

On olnud ka restoran 20. sajandi algul, aastal 1924. Koogi kõrts kuulus Haljava mõisale. On olnud ka apteek. See oli juba enne seda, kui selle ostis endale Mulgimaalt pärit ülikooli haridusega farmatseut hr Martin Tomp, tema pere oli neljaliikmeline. Hr Tomp oli väga tubli töömees, talle kuulus Koogil mitu maja ja maid. Terve nende pere küüditati 1941. aastal Venemaale. Tompil õnnestus sealt tagasi Eestisse põgeneda, pere jäi sinna. Tomp kartis uut küüditamist ja suures mures tegi ta enesetapu. (On maetud Jõelähtme kiriku kõrvale.) Abikaasa koos lastega pääses koju 1958. aastal.

Koogil on olnud veel sepapada, teenindusmaja, juuksur, kingsepp – väike maja, mis asus Jägala joale sõidutee ristmikul, kust tee viis vesiveskini, mida hüüti Rootsist pärit omanike tõttu Lundu veskiks. Seal töötas ka minu vanaisa kuni 1961. aastani, hiljem oli seal tööl üks naismölder, keda hüüti Kõrtsu Elliks – Elviine Ootsing, kes elas kõrval Kõrtsu talus.

Lapsepõlv mälestustes: Lundu veskist jahilossi ning velskripunktini

Lapsena sai palju Lundu veskis käidud. Seal oli kolm korrust, suur kotikaal, millega jahukotte kaaluti, jäme kett rippus ülevalt alla. Suvel lasti vesi tammi tagant alla, siis käisime kahvliga kivide alt lutsu püüdmas.

Hiljem kuulus vesiveski Kostivere sovhoosile. Direktor A. Saarepera nimetas selle Jahilossiks, kus olid jahitrofeed seintel (sarved, nahad jne). Keset alumist korrust oli suur kamin, kus šašlõkki jm küpsetada sai. Jahilossi üüriti pidudeks ja pulmadeks välja ka eraisikutele. 70ndatel peeti Jõelähtme valla suusavõistlusi, talispordipäevi – siis toimus Jahilossis autasustamine ja söödi hernesuppi.

Natuke maad edasi oli Koogi külas veel velskripunkt, ilus väike roosade seintega majake, kus töötas kunagi Johannes Art, Viktori poeg (1892–1961). Ta on maetud Jõelähtme surnuaeda, kiriku kõrvale koos oma abikaasa Annaga (1897–1964). Hiljem oli velskriks Laagrikül Aino (1921–1993).

Velskripunkti vastas oli kunagi olnud veel üks veski. Endise Lundu veski ostis ära keegi hr Tutt, kes ehitas sinna platsile suure maja, aga selle perega juhtus õnnetus ja maja müüdi maha koos kalakasvatustiigi ja vesikaskaadiga. 2004. aasta augustis ostis hr Viktor Levada selle 30 miljoni krooniga, juures oli 3,4 ha maad. Ta lammutas maja ning ehitas veel suurema asemele, arhitektiks M. Press. Endine veski on nüüdki eravalduses.

Kitsarööpmeline raudtee ja „sussitamm"

Koogi küla läbis ka raudtee, mis ühendas Jägala-Joa asunduses olevat puupapivabrikut Raasiku raudteejaamaga. Praegugi on see tamm alles, nn Sussi raudteetamm. Rong lõpetas veod 1947. aastal. ~ 300 m Koogi kauplusest Koeralooga silla poole oli raudteeplatvorm, mis on praegugi alles – paekividest laotud, kuigi metsaveoga seoses vigastatud. Sellelt platvormilt veeti papimassi, mis toodi Tammikult, kus oli üks puupapivabriku osakond.

Koogi külast Koila külasse oli kunagi otseühendus. Mäletan veel veski kõrval olevat teed, mis viis üle Jõelähtme jõe, kus olid näha suured kivid teisel pool kaldas. Vana Sussi raudtee ääres on Virava talu, kus kunagi oli Jägala Majapidamise Täienduskool. Selle on lõpetanud minu ema 1936. aastal ja onu 1939. aastal. Õpetajad olid M. Ambos, A. Idla, H. Toom, L. Alatare jt.

Rongil oli vedur ja kaks lahtist vagunit. Kui oli vaja inimesi vedada, lisati üks kinnine vagun istepinkidega. Seda kitsarööpmelist raudteed kasutas ära üks talumees M. Vaatmann, kes ehitas endale dresiini, millega vedas piima Raasiku meiereisse oma talust, mis asus 5 km kaugusel.

Koopa müütidest suurte kontsertideni

Koogi külas Jägala joast veidi allpool on Gabrieli koobas, mille kohta on kirjutanud Janek Šafranovski Jõelähtme vallalehes 2016. aasta mais. Gabriel Segorski oli sündinud 1548. aastal, legend räägib, et just siin koopas ta end peitis, kuigi E. Bornhöhe kindlat koopa asukohta enda teoses „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" ei kinnita.

Koogi küla on tuntud ka kuulsate laulupäevade paigana, mis on toimunud üle 20 korra. „Suur pauk" oli aastal 2000, 5. augustil toimus suur ilutulestiku võistlus. Kestis see 15 tundi ja üleval oli kaks suurt lava, ka ülekäik üle jõe. Käigus oli bussiliin Balti jaam–Jägala juga. Suur autoparkla oli Jõelähtme–Koogi vahelise tee ääres. Külalisi oli palju esinemas: Mati Nuude, Vello Orumets, Mait Maltis, Apelsin ja palju teisi – kokku 20 esinejat ja ansamblit. Pileti hinnaks oli 150 krooni.

Piiritsoonist sisekaitserügemendini

Alates 1952. aastast kuulus Koogi küla piiritsooni alla, siia sai ainult vastava loaga. Hr Tompi majad läksid Vene sõjaväe kasutusse, v.a apteek ja poe vastas olev maja. Vene sõjavägi nr 7519 allus Venemaa siseministeeriumile kuni aastani 1991, pärast seda loodi 1. detsembril 1991 Eestis SOR – sisekaitse operatiivrügement, mis tegutses kuus aastat. Sinna võeti teenima füüsiliselt paremas vormis olevaid mehi, ~ 300 ajateenijat. 24.02.1992 anti Koogil vanne.

Rügemendi kuulsamad mehed olid näiteks Lembit Ulfsak, Meelis Pai, Ivari Padar, Sulev Luik, Oliver Kruuda jt. Rügemendi esimene kodu oli Koogil kahes vanas kasarmus, palk oli neli krooni kuus. Hiljem koliti Rahumäele, sest Koogi tingimused olid kehvad. Pesemas käidi Jõelähtme jões, kord nädalas viidi Maardusse sauna, kasarmuid köeti kahe ahjuga, aga aknad olid ikka jääs. Ka Ivo Linna teenis Koogil sõjaväes (~1969). Miilitsapataljonis oli Koogil ~100 meest. Sõjaväeosa anti Jõelähtme vallale üle 1992. aasta novembris.

1997. aastal sai kaks endist sõjaväeosa maja endale hr Toomas Valter, kes ehitas kaks kasarmut ümber – ühe hobusetalliks, teise maneežiks. Tal oli 15 hobust ja 20 ha maad, hobuste treener oli Agu Miller. Männiku talu kõrvale ehitas hr Valter endale maja. Hobustega käidi ratsutamas Jägala jõest kuni Jõesuuni välja. Jägala tallis toimusid 24.08.1997 noorhobuste takistussõidu võistlused. Noorim osavõtja oli 12-aastane tüdruk.

Tuntuim Koogi külas sündinud mees on Laurits Leedjärv (sünd. 09.08.1960) – astrofüüsik. Koogil elab ka poliitik Jaak Aab, naistest mitmekordne Eesti meister golfis Anete Liis Adul. Koogi küla kasvab suure kiirusega, aga kahjuks inimesed ei tunne enam üksteist, ka külavanemat ei ole, kurb…

Aga edeneme-elame siiski üheskoos edasi, Koogi küla rahvas!

Ene Tammekivi

___________________________________________________________________________________________________________________________

Ene Tammekivi on endise Jägala-Joa küla raamatukogu pikaaegne juhataja. Ene, tänu oma armastuse kirjanduse ja ajaloole vastu, omab ka tähelepanuväärset kogumikku väärika vanusega õpikutest, raamatutest, mis on tänavusel Muuseumiööl, 17. mail välja pandud kohalikus, Jõelähtme külas asuvas Rebala keskus-muuseumis.

Öös on raamatut – Muuseumiöö Rebala keskus-muuseumis 17. mail

Tule ja imetle Jõelähtme ajalugu, aga ka Eesti kirjanduse lugu –  tähistame ühiselt  Eesti Raamatu Aastat! Nagu tavaks on saanud, jätkab Rebala keskus-muuseum kohalike loovinimestega koostööd.

Käesoleva hooaja stardipaugu annavadki Ene Tammekivi raamatute ja ajakirjade kollektsioon, kultuuriloolise Piret Pintman-Hellaste poolt on näitus ning väljapanek, kohalik giid Kersti Lepik korraldab raamatu teemalise matka ning giid Tiia Välk panustab ajalooliste kaartide ja külaraamatutega. Võimalik on soetada kohaliku kirjaniku Karin Kivipõllu luulekogumikku „Dissonants", mille ridu saadavad valdavalt Jõelähtme looduse helid.

Muuseumi uksed on avatud 17. mail 18.00–23.00.

Kohtumiseni!

https://www.facebook.com/RebalaKeskusMuuseum
rebala@joelahtme.ee
+372 5454 0551

 

 

Ene Tammekivi kollektsioonist Rebala keskus-muuseumi avamine 1994, Lundu veski 1993, Koogi kauplus 1993.