Tulemas on maagiline volbriöö – tule perega volbriõhtu retkele!

Aprill on südamekuu, aprill on ka UNESCO Ülemaailmse Tantsunõukogu CID üleskutsel tähistatav tantsukuu, mis kulmineerub 29. aprillil rahvusvahelise tantsupäevana. Aprillikuu viimane päev lõppeb aga põneva volbriööga!

Volbripäeva eelse volbriöö tähistamine 30. aprillil on tänapäeval saanud hoo sisse nii linnas kui maal. Seda päeva tähistatakse nõidade ja maagia päevana ja korraldatakse nõiaetendustega pidusid, tehakse lõket ning küpsetatakse vorstikesi ja liha.  Vanad eestlased ei käinud lõkke ümber mitte selleks, et nõidust ja halba tõrjuda, vaid hoopis lõbutsemas ja omaealistega tutvumas! 

Käesoleval aastal korraldatakse üheskoos volbriöö ja kohaliku mõistatusliku nõia Mari ainetel volbriõhtu "Kostivere nõid Mari legendide radadel". Korraldajateks on Kostivere kultuurimõis, MTÜ Kostivere Küla Selts. MTÜ Musterdus juhendab volbripeoks valmistatavate kostüümide õpitube 22. ja 28. aprillil. Kostivere noortekeskus ja külaselts korraldavad Volbri orienteerumismängu Actionbound äpis*. MTÜ Rebala kultuuriuum kostitab kõiki meeleolukate legendide, lugudega ja viib müstilisele retkele Kostiverest Vandjala külani, kus ootavad Kostivere kooliõpilaste nõiaportreede näitus, lõke, taimetee ja nõiakört ning tantsud, mängud ja videodisko!

Kõik tegevused on tasuta ja mõeldud kogu perele. Olete oodatud!

https://joelahtme.ee/sundmused-vallas

*Actionbound äpp – mängude loomise vahend, mida saab kasutada nutiseadmetega.   Telefoni või tahvliga mängu läbimiseks paigalda rakendus enda seadmesse, seadmes peab lubama ka internetiühenduse ja GPSi.

Tiia Välk on kokku kogunud Kostivere nõid Mari tegemisi ja mille kohta sai lugeda märtsikuu vallalehest, avaldame selle täispikkuses ka valla kodulehel: 

Salapärasest Kostivere nõiast Marist
Tiia Välk

Saime kokku Pillega, kes oli kindel, et tema vana album on seotud Vandjala külaga. Hiljem tunti tema albumis ära tema Mamma – hakkasime koos uurima Mamma pärinemist. Jõudsime tasapisi Kostivere nõia Mari jälgedele, kes nägi ilmavalgust Parasmäe küla Lepiku saunas 1831. aastal. Tallinna Jaani kiriku 1871. aasta sissekanne: „Mari Hansu tütar Arbusov, sündinud Tomingas, 14 aastat abielus olnud Vandjala külast pärit õigeusklikust lesk Feodor Arbusoviga". Ta põhjustas kaardimoorina palju häda, hukatust, on õnnetusetooja, ostis kaardipanemisest saadud rahaga Tallinnas maja ja krundi. Mari abiellus 57-aastaselt teist korda endast noorema erusoldati Jüriga. Kostivere nõida Marit on nimetatud ka Aruküla Mariks. Uskuge või ei, aga nõid Mari oli Pille esiema, kes oli tõesti olnud kaardimoor.

Mida ütles, see pidas paika
Külaraamatud ja lehed kirjutavad, et Mari tegutses teadjanaisena möödunud sajandi esimestel kümnenditel Kostiveres. Hiljem elas Keskturu kandis, oli kuulus selgeltnägija-kaardimoor. Kust ta oma ennustamisoskused sai, on raske kindlaks teha. Kuuldavasti läks ta noorena Vene sõjaväega kaasa ja tulnud tagasi targana. Mida ütelnud, see olnud kui „noatäke puusse tõde" ja pidanud paika. Mari oli vanana lühikest kasvu priske naine, ei ilus ega inetu. Tavaline nägu: kaks silma, nina keset nägu, nina all muigel suu, kepp ühes ja samblatuust teises käes liikus ringi ja ennustas rahvale tulevikku. Eestoas olid tal lilled välja pandud, tagatoas võttis nõid võõraid vastu. Kaardimoor Mari vaadanud küsijale otsa, pistnud nina samblasse ja rääkis, mis nägi. Võimed olnud tal ikka hämmastavad: rääkis sunnitööst, kannatustest, keerulisest elust, mis ees ootas: „Enne teie tutvumist sa korra ka näed teda, aga alles tükk aega hiljem saad aru, kes see oli. Alguses on kõik ilus, te abiellute, siis hakkab kiiva kiskuma." Ja nii hakkas tasapisi Kostivere Mari ennustus täituma. Saabus nõukogude aeg – küüditamised, hukkumised, kannatused…

Munade asemel maod
Mari ennustuste eest kindlat summat ei nimetanud, igaüks andis nii nagu südametunnistus käskis. Rahva seas liikunud legend, et perenaine oli munakorviga Mari juurde suundunud, mõelnud poolel teel ümber, susanud korvi kuskile põõsa alla, et ülejäänud kraamist saab ennustajale küll. Ära minnes öelnud Mari: „Sellest munakorvist, mis sa põõsa alla peitsid, oled ise ka ilma." Peidiku juurde jõudnud perenaine avastanudki, et Mari rääkis tõtt. Korvis olnud maod. Sellest ajast saadik, kui ta endale suure kolmekordse maja ehitas ja noore mehe võttis, pannud ta harva veel kaarte välja. „Minge kas neljapäeval või esmaspäeval, enne päikese looja minekut, pimedaga ei näe ta enam palju. Neljapäeval on nõidumisepäev, esmaspäeval on ta välja puhanud ja jutukam, pühapäeval ei võta ta kedagi vastu. Siis tehke hästi lahke nägu, nimetage teda prouaks ja kui ta küsibki, kui vanaks te teda peate, siis vastake 50–60 aastat, kuigi ta on juba üle 80. See mõjub."

Kirjeldus külaskäigust Mari juurde
Koputan ukse pihta viimaks, see tehakse praokile lahti, halli peaga, pungis silmadega, kuid võrdlemisi meeldiv vanaeit tuleb nähtavale, vahib mind tüki aega teravalt läbi prao, kuni ma ise äkki poolvägisi sisse astun. „Tahtsin majaprouaga vähe rääkida." „Noh, mina see olen, mis siis oli? Ei, poeg, seda ma ei või. Mul on nii palju pahandust olnud, minu mees ei luba. Ta ütleb ikka mulle: armas naine, kui meil puudus on, teen ma veel rohkem tööd, aga ära seda enam toimeta. Sa ei ole nõid ega ole kellegi tark, sina praeguse aja asju ei tea." „Vahest, proua, ikka võtaksid vastu, mis ma siis muidu nii kaugele siia tulin. Nii naljapärast?" „Mis proua mina olen, vana naine, tulge siis pealegi siia taha tuppa ja istuge minu kõrvale." Eit istub nüüd sohva peale, võtab sohva vahelt vana määrdunud kaardipaki. „Näe, kaardidki vanaks läinud, nagu ma isegi. Kui vana arvate mind olevat?" „Noh, nii 56?" „Oi-oi, mul juba aastaid üle 80, olen teist korda mehel, 15 lapse ema. Teie arvate, et ma kombe pärast vastu tõrkusin. Vaadake, siinsamas all keldris ootasid toonast suured saksad, kes tõldades minu juurde tulid. Mõni aasta tagasi ilmus siia üks vägev ametnik, ma ei taha ta nime nimetada, ühe teisega, kes eesti keelt oskas. „Sa oled nõid. Ma võin sind lasta vangi panna, piitsadega nuhelda."" „Jah, vastasin mina, seda kõike teie võite, aga valetama sundida teie mind ei või." Ma ütlesin talle ka kõik. Nüüd saatis ta mulle mineval suvel kirja, kolm rubla sees ja tänas mind. Oli veel üks mõisavalitseja. Ma ütlesin sellele: „Teie punikul on ju täid seljas!" Mees ehmatas, et kust te seda teate? Tänavu tuli tagasi, ühes prouaga."

Pille Viljamäe-Selgi  perearhiivist pärit foto, pildil tema esiema Mari Tomingas Arbusov ja ta tütar. Fotod koos kogu Mari looga on kirjandusmuuseumis arhiveeritud (ERA-21136-59146-51053).